Ma elan lõppu alati raskelt üle.
Rabarock kestis kaks päeva ja lõppes juba eile öösel aga juba teist päeva ei saa ma üle sellest rõvedast tühjuse tundest ja kurbusest, et see kõik on läbi.
See oli lihtsalt nii hea. Nii faking hea, et kohutav on istuda nüüd kodus...vaikuses...vaadates, et telekast tuleb Kylie Minogue, Black Eyed Peas, Jennifer Lopez ja Jason Segel ütleb, et Zeppelinil ja diskol polegi eriti vahet.
Ja see pole kaugeltki mitte esimene kord, kui minuga nii juhtub. Väikesena olin ma kaks päeva haige iga kord kui laager lõppes või Greete läks augustis tagasi Tallinnasse.
Ma ei tea miks, aga ma ei suuda kunagi leppida faktiga, et midagi väga head on läbi saanud.

Rabaka särki pole ma ikka veel seljast ära võtnud.