Odessa

Füüsiline valu on minu arust üsna imeline. Kui sellest saaks ka top-notch laule, poleks seda teist nagu vajagi. Mitte imeline nagu imeliselt hea, vaid...imepärane. Inimesed teevad emotsionaalse piina pärast enesetappe, aga mina kardan küll palju rohkem seda teist. Kui sind halvab selline valu, et mõelda, let alone liigutada, on raske, siis saad aru, et ükski su armuprobleem pole oluline. Kõik kaob ja hajub kusagile tahapoole. Mulle meeldib see. Keskendud ainult ühele. See on piin, aga tagasi mõeldes paneb see mõtted kuidagi õigesti paika. Saad aru, et võib-olla polegi su elu nii raske, vaid üsna täitsa isegi peaaegu tore.



*muide ma lisan nüüdsest peale iga postituse nimeks mingi laulu mis mulle parajasti meelt mööda osutub olema*

Ma elan lõppu alati raskelt üle.
Rabarock kestis kaks päeva ja lõppes juba eile öösel aga juba teist päeva ei saa ma üle sellest rõvedast tühjuse tundest ja kurbusest, et see kõik on läbi.
See oli lihtsalt nii hea. Nii faking hea, et kohutav on istuda nüüd kodus...vaikuses...vaadates, et telekast tuleb Kylie Minogue, Black Eyed Peas, Jennifer Lopez ja Jason Segel ütleb, et Zeppelinil ja diskol polegi eriti vahet.
Ja see pole kaugeltki mitte esimene kord, kui minuga nii juhtub. Väikesena olin ma kaks päeva haige iga kord kui laager lõppes või Greete läks augustis tagasi Tallinnasse.
Ma ei tea miks, aga ma ei suuda kunagi leppida faktiga, et midagi väga head on läbi saanud.

Rabaka särki pole ma ikka veel seljast ära võtnud.

Ma mõtlen viimasel ajal väga tihti, et mis on muusikas nii erilist?
Lihtsalt mingid sõnad üksteise kõrvale laotud ja sinna taha topitud mingi meloodia.
Miks ei saa ma ilma selleta elada?
Miks tähendab see mulle rohkem kui miski/keegi teine siin ilmas?
Jah, noh, see tunne, mis muusika kuulamine minus tekitab...aga miks ta tekitab minus sellise tunde?
Ma ei saa sellest aru, ma ei hakka tõenäoliselt sellest kunagi aru saama.
Aga ma tean, et miski ei tähenda eales mulle nii palju kui Morrissey hääl, Daroni riffid, Taylori  trummid, Hooki bassikäigud...
Inimesed tulevad ja lähevad, aga muusika jääb.

Kas te ei arva, et enda liiga palju avamine maksab alati kurjalt kätte? 

Unless, sa oled Noah Notebookis...aga noh sel juhul sa muutud vanaks saades selleks tüübiks 8 lihtsast reeglist...mis ei ole ka just väga hele tulevik.

Niiet olge kinnised, ärge näidake end, ärge laske kedagi lähedale, varjake end saja maski taha ja elu ongi tore ja turvaline.

Drive safe ja head ööd

Uus suur algus

Ah noh tead mõtlesin siin, et...fuck it. Alustaks uue blogiga. Ja alustasingi.
Täna olen kahe suure asjaga alustanud:
1) No see on suhteliselt ilmselge tegelikult...alustasin uue blogiga.
2) Tõmbasin endale Rushi ja Pink Floydi ja homme kavatsen tõmmata hullumeelsetes kogustes (ilme liialdus, aga that's the way (aha aha) I like it (aha aha)) Motörheadi, AC/DCt (jah, annan võimaluse ka neile), Buzzcocksi (ma tean, et see on natuke teistsugune, aga well...Peter Hook got me kinda hooked (sõnamängud rokivad meie kõigi elusid, tunnistagem seda)), Ramonesi, Black Sabbathit ja The Whod.

Ja ma tean mida mõtleb praegu iga inimeseloom kes vähegi siin ilmas badass on. Miks sa alles nüüd sellega alustad?!
Jack Black, my friends, Jack Black.
Tegelikult ei ole mul kunagu lihtsalt julgust olnud. Midagi võimsamat ja suuremat kui rock'n'roll pole mitte kunagi olnud. Ja sellesse viieteist aastasena pea ees sukelduda on suhteliselt riskantne igatpidi, eh? Niiet ma üritan rahulikult mõistusega selle kõik läbi kuulata ja siis lasta sellel enda meele ja keha üle võimust võtta nagu ei millelgi muul.
Sest tõesti on see minu jaoks täielik kündmata põld ja iga sekund kui ma sellele mõtlen, tunnen ma kõrvetavat häbi.
Emme ütleb, et ma olen muusika entsoklüpeedia, aga tegelikult mida ma üldse tean, kui ma nendest bändidest mitte midagi ei tea?