Ei saa lasta lõbul ennast pimestada. Anda end täielikult kätte sellele tundele, vabaneda mingistki vastutusest. Elu ei ole nii lihtne. Me võib-olla sooviksime seda, aga ei saa. Kui tahta elada ainult lõbu nimel, siis nii, et naa, jääme kunagi täiesti üksi. Vahel on sellist tunnet väga vaja, aga kui kaotada kontroll, võib ta lõppude lõpuks tuua nii palju kurbust ja piina, et pole kõike seda mitte kuidagi väärt. Hüljata inimesed, kes sind armastavad, et mingiks väheseks ajaks tunda vabadust, on vastutustundetu ja ma arvan, et kahjulik.
Ma ei ole mingi fucking moraalijünger, aga hüljata armastus lõbu pärast, on lihtsalt loll ja argpükslik.
tundsin end puudutatuna, seega julgen mõneti oponeerida. hedonism on päris tore (mõistlikus koguses. ja kui sa oled mingi teismeline näss, siis spontaansus ja lõbu on ka päris fucking olulisel kohal ja pikemas perspektiivis jäävad sulle põnevad mälestused ja tunded, mida lõbutsedes kogesid. minu arust on inimlik olla isekas ja mitte olla koguaeg vastutustundlik.
ReplyDeleteenda case'i puhul ma arvan, et asi pole päris nii hull, kui sa kirjeldasid, aga kui asi läheb selliseks, siis on sul põhimõtteliselt õigus.
sorri, jääb mulje, et ma võib-olla ehk ületähtsustan end, arvates, et iga mingi rant on minust, aga saad ju aru, et see jutt ja mõned sündmused langevad kuidagi kokku.
Jah loomulikult pole sinu puhul olukord nii hull, lihtsalt sa oled mu muusa, vaata :D
ReplyDeleteIsekus on inimlik, aga mitte paratamatu. Minu meelest.