Füüsiline valu on minu arust üsna imeline. Kui sellest saaks ka top-notch laule, poleks seda teist nagu vajagi. Mitte imeline nagu imeliselt hea, vaid...imepärane. Inimesed teevad emotsionaalse piina pärast enesetappe, aga mina kardan küll palju rohkem seda teist. Kui sind halvab selline valu, et mõelda, let alone liigutada, on raske, siis saad aru, et ükski su armuprobleem pole oluline. Kõik kaob ja hajub kusagile tahapoole. Mulle meeldib see. Keskendud ainult ühele. See on piin, aga tagasi mõeldes paneb see mõtted kuidagi õigesti paika. Saad aru, et võib-olla polegi su elu nii raske, vaid üsna täitsa isegi peaaegu tore.
*muide ma lisan nüüdsest peale iga postituse nimeks mingi laulu mis mulle parajasti meelt mööda osutub olema*
